Päev: 16. April 2021

Soft robotic cervixi moodustavad teadlased, kelle siduspunkt on Tartu Ülikool ja pehmerobootika-alane teadustöö. Pehmeroobootika on robootika haru, mis tegeleb inimese ja masina erinevuste silumisega. Eesmärgiks on luua roboteid, mis käituvad nagu elusloodus, näiteks inimene või Soft robotic cervixi puhul veel konkreetsemalt – emakakael.

Robotinimene tuleb appi

Meditsiini- ja tervisehoiutöötajate koolitamisel toimib kõige paremini simulatsioonõpe. Kuna õppeprotsessi jaoks ei saa kõikide ülesannete harjutamiseks kutsuda vabatahtlike, siis tulebki appi robotinimene, mis lisaks vaatlemisele ka käituks, tunduks ja katsumisel oleks nagu päris inimene.

“Meil tekkis väga hea kontakt ämmaemanduse õppejõududega, kes kinnitasid, et Eestis on juba märkimisväärselt investeeritud simulatsioonõppesse. Meil on terved simulatsioonõppekeskused, mis kasutavad mitte vanemat kui 5 aasta tagust tehnoloogiat. Kui midagi turule tuleb, siis Eesti tervishoiuasutused selle ka ostavad. Tõepoolest on tänapäevase robootika tase selline, et teatud protsesse saab kõige paremini õppida simulatsiooni abil. Hetkel ei ole kuskil sellist robotversiooni, mis simuleeriks emakakaela avanemist ja meie jaoks ongi see hüppelaud. Alustame robotinimese sündi kõige loogilisemast kehaosast ehk emakakaelast,” rääkis Indrek Must, üks idee eestvedajatest.

Turg on muljetavaldavalt suur

Tema sõnul võiks emakakaela projektist edasi liikuda juba 2021. aasta lõppedes. “3-5 aasta perspektiivis saame liikuda teiste kehaosadeni. Kui suudame ära lahendada emakakaela, siis järgmine samm ei ole enam nii suur,” märkis Must.

Ideel on potentsiaali, sest turg on suur. Simulatsioonõppe mannekeene tootvaid firmasid on ca 100, kuid ämmaemandatele mõeldud mannekeene teeb ainult paar suurettevõtet. Näiteks sünnitusmannekeene toodavad kaks korporatsiooni.

“Üldiselt oleks iga 100 000 inimese kohta vaja 1 kaasaegset mannekeeni. Kui suudame sellest turust haarata kümnendiku, siis see on väga arvestatav suurus. Äpimaailmaga ei anna võrreldagi, mahud võivad olla üllatuslikult suuremad. Lisaks on tegu valdkonnaga, kus ainult äpiga ei olegi võimalik lõpliku lahenduseni jõuda, on vaja füüsilist mannekeeni. Mida äpiga saab lahendada, on juba lahendatud,” kirjeldab Must turuolukorda.

Pikem perspektiiv – eksoskelett

Pikemas perspektiivis, nii 5-10 aasta pärast on Soft robotic cervixi ülesandeks teha inimese eksoskelett. „Kõige esmasem valupunkt on liikumispuudega inimesed, kellele saaksime anda tagasi liikuvuse, kas siis osaliselt või täielikult. Me ei soovi ehitada karkassi inimese ümber, vaid kohe päris inimest,” võtab Must meeskonna visiooni kokku.

Teadusmahukad projektid nõuavad eriti suures koguses finantsi, seega Prototron on üks sellistest vähestest finantseerimise mehhanismidest, kus saab välja pakkuda laboriskaala tasemel ideed. Suurem osa programme eeldavad juba poolenisti toodet. Prototroni sai esitada pooliku töö. Täiesti ootuspäraselt olid kõik, kellega rääkisime, seda meelt, et tegu on väga mahuka investeeringuga ning sellest lähtuvalt saime head nõu, kuidas järgmiste investorite ette minna.

Jagame sinuga üht kogemuslugu ja loodame, et see aitab tuua su ellu äriedu, produktiivsust, emotsionaalset tasakaalu ning tervemaid lähisuhteid.

Kui ma alustasin ettevõtlusega, siis töötasin kodus ning tööarvuti oli kogu aeg lahti. Seal samas ruumis ma sõin, tegin tööd, vaatasin telekat, tegin tööd, mängisin Playstationit, tegin tööd, sõin õhtust, tegin tööd, magasin, tegin tööd, ärkasin. Mingil hetkel hakkasin tundma pikkadest tööpäevadest kerget läbipõlemist.

Mida sa tegelikult teed?

Ma hakkasin oma päeva jälgima ning tegevusi üles kirjutama ning ma avastasin, et kuigi ma olen 24/7 töölainel, siis reaalselt terve selle aja ma tööd ei teinud. Minu töö- ja puhkeaeg olid sassis. Minu aju arvas aga, et kogu aeg teen tööd. Ma otsustasin piiritleda oma tööaega. Leppisime äripartneritega kokku, et peale teatud kellaaega enam ei helista üksteisele töö asjus. Planeerisin konkreetse aja ülesannete täitmiseks ning väljaspool tööaega lülitasin välja arvuti ja tegin reegli, et telefonist e-maile ei vaata.

Nüüd kui mul on tööaeg piiritletud, siis tunnen, et mu elu on rohkem tasakaalus. Siin on kolm positiivset muutust, mida märkasin enda elus tööaja piiritlemisega:

Ma olen produktiivsem.

Ülesande täitmiseks määratud aeg aitab mul keskenduda, sest ma olen ülesande täitmiseks määranud konkreetsed minutid. Ma ei korrasta oma lauda, sorteeri faile ega vaata Youtube´ist videosid. Ma täidan oma ülesannet.

Mis saab siis, kui ma etteantud ajaga oma ülesannet ei täida? – See on parim boonus selle süsteemi juures. Kui su just oma ülesannet viimasele minutile ei jätnud ega pea seda enne keskööd valmis saama, siis… jäta see lihtsalt pooleli. Järgmisel töösessioonil, mille sa pühendad sellele ülesandele, on sul kergem pihta hakata, sest sul on tööjärg ees. Mina olen kogenud näiteks seda, et ma hakkan ootama juba, et saaks uuesti asja kallale asuda.

Lähedastega koos veedetud aeg on kvaliteetsem.

Kell helises, tööajast sai puhkeaeg ning sellega seoses on mul täielik õigus oma töömõtted varna riputada ja olla päriselt mõttega oma lähedaste juures. Sõprade, perekonna ja teiste sinule oluliste inimestega aega veetes tervendad sa oma vaimset tervist ja vähendad läbipõlemist.

Ma mäletan, kuidas tüdruksõbraga metsas jalutasime, kuid ma olin mõtetega oma tööülesande juures. Ma rikkusin sellega oma kalli inimese tuju, sest ma ei kuulanud teda ning raiskasin ka oma aega, sest kuigi ma mõtlesin tööst, siis ma ei teinud reaalselt midagi. Nüüd mõtlen tööst siis, kui on õige aeg ning ma ei pea pead vaevama võimaliku järjekordse tüli pärast.

Ma olen motiveeritum.

Minu tööta-puhka tsüklis on reaalselt puhkus sees ning ma saan tunda uhkust produktiivse tööpäeva üle. Uuesti tööle asudes on mul juba ülesanded, mis ootavad jätkamist ja ma saan mõnusalt kohe tööotsa peale. Mul ei kulu aega, et otsustada, mida nüüd tegema peaks hakkama.

See sama artikkel, mida sa praegu loed, selle jaoks tegin ma 45-minutise tööspurdi, millele järgned 14 minutit pausi, millele omakorda 45 minutit kirjutamist. Ma jätsin kirjutamise lause, mõtte, sõna, silpi pealt pooleli, panin saapad jalga, jope selga ja läksin õue jalutama. Mul oli nii hea tunne, samas oli sügaval sees soov tagasi kirjutama minna. Ja siis tulin ma tagasi kirjutama ja tegin käesoleva lõigu lõpuni.

Seda viimast punkti ei soovita äärmuslikult järgida, kui sul on näiteks kliendiga kõne pooleli. Usu mind – nad ei mõistnud, kui ma poole vestluse pealt pikutama läksin. Selline on olnud minu kogemus. Loodan, et see annab sulle ideid, kui oled jännis oma töö- ja eraelu vahel joone tõmbamisega.