Oma tegemistest räägivad Jaagup Jagomägi – Ultralink idee autor ja ettevõtte suhtekorraldusjuht; Anton Berik – tegevjuht ja tootearendaja ning Mihkel Mart Liim, kelle kanda on turundus- ja finantsjuhi amet.

Vastloodud ettevõtte missioon on takistada viiruste levikut kontaktpindadel, näiteks ukselinkidel. Nende esimene toode on ukselink, mis desinfitseerib ennast ise. Sedasi aitame vältida viiruste ja bakterite levikut avalikes ja privaatsetes ruumides.

Jaagupi sõnul sai meeskond kokku Noorte Ettevõtlikkuse Labori mentorklubis, kus soovitati tegeleda millegi päevakohasega. Et just oli välja kuulutatud riiklik eriolukord, otsustasid noormehed teha midagi koroona raames. Maskid ja desovahendid ei tundunud väga põnevad ja nii jõuti isepuhastuva ukselingini. „Abiks oli see, et me kõik olime õpilasfirma huvilised ja kohe klappisime hästi kokku. Kui olime idee välja mõelnud, siis tundus see liiga raske, tehniliselt liiga keeruline. Aga Anton tegi esimese prototüübi valmis ja sellega läksimegi Prototron Juniorisse,“ räägib Jaagup.

Kaaluti ka teistele konkurssidele minekut, kuid enamasti said nad nendest teadlikuks siis, kui juba võitjaid välja kuulutati. „Kui nägime Prototroni reklaami, tundsime kohe, et oh – see on meie võimalus. Ja oligi!“ märkis Anton.

Prototron Junior tuli meeskonna teele just õigel hetkel, sest prototüüp oli valmis, oli vaja raha ja motivatsiooni, et edasi tegutseda. Programm neile sobis, ei olnud liigset rabelemist, sai oma vabast ajast kõik vajalikud asjad ära teha, korraldajad pakkusid piisavalt tuge. Samas oli alati teatav pinge sees, et tehke see homseks ära – see oli piisavalt motiveeriv. Meeskonna mentoriks sai Prototroni programmis Harju Elekter.

Koos Prototroni võiduga tuli ka suurem meediatähelepanu ja selle peale võttis meeskonnaga ühendust AS Valnes. „Nad olid huvitatud meiega koostööst, toote arendamisest ja hulgimüügist. Alguses natuke ikka kartsime, et äkki tahavad kuidagi meie ideed ära varastada, sest kes teab? Siis ei olnud meil ka patenditaotlust veel sisse antud ja oli selline mitte väga turvaline olukord. Lõpuks tegime paar Zoomi-kõnet ja saime aru, et nad tõesti tahavad meiega koostööd teha ja see on mõlemale poolele kasulik. Saime aru, et oleme leidnud arvestatava koostööpartneri,“ selgitas Anton.

Kui poole aastaga on juba sellised tulemused ette näidata, kus siis viie aasta pärast ollakse?

„Oleme iseenda tööandjad ja ei pea muretsema, et otsi kohta, kus sa saad,“ ütles Jaagup. Anton lisas, et läheb sõpradega kohvikusse ja saab uhkusega öelda:“Näe, siin on minu ukselink.“

Jaagupi soovitus teistele on lihtne:“Mütsiga võib alati lüüa! Kui me oleks hullult muretsenud, kas üldse suudame selle idee ellu viia, siis ilmselt ei oleks me suutnud nii palju asju ära teha. Kui oleksime alla andnud ja teinud midagi muud, midagi, mis ei ole nii keeruline, siis me ei oleks täna siin!“

20. mail oli meeskond õpilasfirmade konkursi finaalis esimeses voorus. Kas ka sealt tuleb võit? Hoiame pöialt, igatahes.